Saialilleõied


2,50 

Kuldne saialill – tõhus ravimtaim, mis toob leevendust nii külmetushaiguste kui vähi puhul

Laost otsas

Kirjeldus

Kulinaaria

Päikeseliselt kollane saialill on kena nii aias peenral kui ka toas vaasis, kus ta püsib värskena nädala või kauemgi. Kuid vaid vähesed teavad, et see taim on ka söödav. Süüa kõlbavad nii õied, lehed kui ka seemned, olles sel viisil tarvitatuna ka tervist kosutavad.

Saialillede vastpuhkenud õied sobivad kaunistuseks nii soolaste roogade kui ka magustoitude juurde. Kuid mitte ainult. Neid võib panna salati, pudru või booli sisse. Toidutegemisel lisatakse saialille kroonlehti riisile, kalasupile, juustule, võile, omletile, kookidele, küpsistele ja saiakestele.

Tuntumate roogade hulka kuulub ka õunakeedis saialillega. Valmis keenud õunakeedisele lisatakse ühe liitri kohta 1-2 klaasi peenestatud saialilleõisi (ka õiepõhjad tuleb eelnevalt õhukesteks viilutada). Õied segada keedisega, kuumutada keemiseni ja tõsta tulistesse purkidesse. Sulgeda õhukindlalt. See keedis on ka ravim kopsupõletiku, palaviku jms korral.

Rahvameditsiin on kasutanud põhiliselt kuivatatud õisi, aga ka lehti ja varsi. Kreeka, brasiilia, hiina, indiaani ja paljude teiste rahvaste rahvameditsiinis on saialill väga populaarne juba ammustest aegadest peale. Nii olid muistsed egiptlased kindlad saialille noorendavas jõus ja kasutasid teda mitmel otstarbel. Roomas elanud vanakreeka arst Dioskorides on oma teoses “Materia medica” märkinud, et saialill teeb rahulikuks, ravib maksa-, sapi- ja põrnahaigusi ning aitab südant. Sellega on saialille tähtsamad raviomadused ka nimetatud.

Ravimpreparaatide valmistamine

Saialilletee valmistatakse põhiliselt kuivatatud õitest (mõnel pool lisatakse ka lehti). Droog peenestatakse eelnevalt, peale kallatakse keev vesi (üldreeglina ei keedeta). Pärast tõmbamisaja lõppu tee kurnatakse, soovitav on ka droog läbi pigistada, eriti kui seda on suuremas koguses. Juuakse üldreeglina enne sööki, eriti just seedeorganite haiguse korral, välja arvatud südamehaiguste puhul. Teed soovitatakse juua ainult ravi otstarbel, mitte aga tavalise joogiteena, sest kestavamal tarvitamisel võib tekkida südamekloppimine. Pikema ravivajaduse (krooniliste haiguste) puhul soovitatakse teha iga kolme nädala tagant 10-päevane vaheaeg, või minna üle mõne teise taime kasutamisele.